Minu kogemus ATH diagnoosiga lapsega on kestnud üle 20 aasta. Laps on tänaseks juba täiskasvanu. Meie elu on kulgenud kui ameerika mägedel – tõusude ja langustega.
Olin kunagi noor ja õnnelik ema. Ma armastasin oma last,  kasvasin temaga koos ja mul oli tema jaoks aega.

Meie keeruline teekond sai alguse kooli minekuga. Veel lasteaias ei olnud meil mingeid probleeme ja tunnistati, et laps on kooliküps. Kuid koolis läks kõik kohe allamäge. Õpetaja väitis, et ta pole kunagi sellist last näinud. Ja ei läinud kaua aega kui minu esimese klassi laps eemaldati koolist direktori käskkirjaga. Praegu ei laseks ma enda ja lapsega nii käituda aga siis olin ma veel noor ja kogemusteta.
Olin kõigega nõus, mis kool mulle ette heitis.
Õpetasin oma last kodus esimese ja teise klassi ajal. Õnneks avanesid meil võimalused minna Soome elama. Seal läks kõik palju paremini. Saime abi ja laps käis koolis. Kõik aitasid meid pakkudes parimat. Saime ka ravimid, mis aitasid koolis keskenduda. Lisaks sain ka mina ravimid, sest oma lapse eest võideldes olin läbipõlenud ja vajasin ise samuti abi.

Täna tunnen, et olles selle kõik ise läbi teinud, saaksin olla abiks ja toeks oma kogemuse põhjal lastevanematele, kellel on ATH diagnoosiga laps. Mul on kogemus olla sellise erilise lapse ema ja ma olen väga õnnelik.

Oma kogemusest võin öelda, et sellest ei kasvata välja. Sellega õpib su laps lihtsalt elama. Kasvades oskavad nad oma tundeid ja emotsioone paremini kontrollida. Ja mina olen tal olemas ja armastan teda ilma tingimusteta. Eelkõige olen ma lihtsalt ema oma puuduste ja vigadega. Ja see ongi täiesti normaalne.
Ühte olen ma endale kogu aeg sisendanud: See on minu laps. Kui mina ka teda ei armasta ja tema eest ei võitle, tema kõrval ei ole, siis kes veel peaks seda tegema!?
Ilmselt on Sinuga samad lood. Kui saan, olen mõtte ja kogemusega abiks.