Helena Laidna

nõustamisvaldkond: depressioon

Töötan tunnihinna 30 €/h alusel.Vastuvõtud Pärnus. Rohkem infot minu tegevuse kohta: hingehaldjas.eu

Minu lugu

Mu teine laps oli selleks ajaks juba 8 kuune kui tundsin, et ma enam ei suuda. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Suur masendus, segadus, tuimus, ärrituvus, nutmine ja unetus kurnasid mind täielikult. Kõige hullem oli tunne, et vihkan oma lapsi, ei talu abikaasat ja kodu on koormaks. See kõik ajas hullumise piirile. Mu tujud olid väga kõikuvad, nutsin iga väiksema asja peale, vihastasin ja ei tahtnud kellegiga suhelda. Igal õhtul tipnes väsimus ja kurnatus tugeva peavaluga. Minu migreeni- ja paanikahood algasid alati käte suremise tundega ja see oli minu päästikuks, et hakkab jälle pihta. Sulgusin endasse. Lukustasin end pimedasse tuppa ja ei tahtnud kedagi näha. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Tavalised valuvaigistid mind ei aidanud ja lõpuks pöördusin abi saamiseks perearsti poole. Perearst saatis psühholoogi vastuvõtule kus ma suurem osa ajast ainult nutsin ja ei saanud sõnagi suust. Diagnoosiks depressioon. Peavalude uuringuks saadeti Tallinnasse MRT-sse (sel ajal (1999a) Pärnus sellist masinat ei olnud). Olin haiglas uuringutel vist 4 päeva, midagi füüsilist ei leitud kuid diagnoositi depressiivne migreen. Öeldi, et raviks on tugevad spetsiaalsed valuvaigistid. Tänaseks päevaks ma muidugi tean, et valuvaigisti ei ravi haiguse põhjust vaid kustustab ainult tagajärje ehk kaotab valu. Põhjus jääb ja sellesse ei süübinud keegi. Tundus tühine ravi, et miks ma olin nii kaua kannatanud kui üks väike tabletike pühib kõik mu mured hetkega. Mis siis ikka, eks arst tea ju kõige paremini. Ma olin nende tablettide peal 7 aastat. Praegu mõelda, et jube, mind vist unustati ära. Vähemalt ei kannatanud ma migreenihoogude all mis niitsid mind mitu korda nädalas ja kestsid 1-2 päeva. Keegi kordagi ei küsinud, miks ma võisin depressiooni langeda. Kõige kurvem selle loo juures on see, et ma ei mäleta mitte midagi oma lapse kasvamisest- tema esimesi samme, esimesi sõnu, lasteaeda- mitte midagi. Kui praegu vaatan vanu fotosid, siis need oleks nagu kellegi teise elust. Ja siis miski minus murdus, sain aru, et ma ei saa nii jätkata, võtsin vastutuse oma tervise eest endale ja jätsin päevapealt rohud võtmata. Tahtsin tunda tundeid ja mäletada kõike oma elust. Mäletan maailma ärkamist, kõik muutus värviliseks ja tulid helid, ma hakkasin jälle nägema elu ilu enda ümber ja kogema tundeid- nuttu, naeru, rõõmu, armastust jne. Ma hingasin jälle. See kestis mõned kuud ja jälle hakkas ligi hiilima vana tuttav masendus. Tulid tagasi paanikahood ja migreenid. Istusin siis laua taha, võtsin valge paberi ja tõmbasin pliiatsiga pikuti joone. Ühele poole kirjutasin kõik mis mul oli umbes aasta ennem depressiooni langemist ja teisele poole kõik mis mul oli pärast diagnoosi saamist. Tulemus oli jahmatav. Pärast diagnoosi saamist oleks ma pidanud olema kordades õnnelikum, sest me perre oli lisandunud veel üks terve laps, me ehitasime oma kodu, käisime reisimas, mehel oli töö mis võimaldas mul olla lastega kodune. Mis siis valesti oli? Märksõna oli VABADUS. Ennem maja ehitama hakkamist elasime kesklinnas korteris, nägin iga päev inimesi enda ümber ja suhtlesin palju. Sain jalgsi liikuda igale poole. Ma olin vaba. Oma maja ehitasime äärelinna, tohutult suurele kinnistule, naaber ainult ühel küljel ja seegi kaugel. Äkki oli mu ümber tühjus. Siis tuli laps. 98-ndal aastal olid meil veel kollased liinibussid, millel kõrged trepid ja treppide keskel käsipuud. Kuidas sa lähed üksinda käruga bussi??? Võisin ju ka jalgsi linna kõndida aga tagasitee oleks pidanud ikka bussiga tulema. Võimatu missioon. Seega tundsin, et olen lõksus. Mai ei saanud isegi toidupoodi, rääkimata trennidest või ilusalongidest või sõbrannadest. Ja mis on lahendus? Rääkisin oma abikaasaga ja ta mõistis minu muret. Ma sain omale väikese auto. Ongi kõik. Lahendus oli oma liikumisvahend. Nii lihtne see ongi. Kui mõelda kõigele, millest ilma olin jäänud selle 7 aasta jooksul: rikutud tervis, tundmata tunded, suutmatus võtta vastu ja ka jagada armastust ja hoolida, unustatud vahepealne elu. Oleks siis olnud keegi mu kõrval ja aidanud mul analüüsida mu elu. Aga ma ei kurda, tänu sellisele eluetapile oskan elus alati näha suurt pilti ja keskenduda vajalikele detailidele. Loodan, et minu lugu aitab kellelgi kiiremini endani jõuda. Kindlasti ei ole minu esmaseks soovituseks kliendil tablettidest loobumine aga nõustamisperioodi lõpuks võiks klient olla valmis ise ravimitest loobuma, et aktsepteerida oma valikuid elus ja elada ning tunda täiel rinnal.

Minu teenused

Minu nõustamise põhivaldkond on depressioon ja selle erinevad liigid/varjundid.
Toimetulek, kui ise oled depressioonis ja/või kui pereliige on depressioonis.
Oled oodatud minu nõustamisele kui sinu elus on:

Mure korral võta minuga kindlasti ühendust!