Helena Laidna
nõustamisvaldkond: depressioon
Töötan tunnihinna 40 €/h alusel.Vastuvõtud Pärnus. Rohkem infot minu tegevuse kohta: hingehaldjas.eu
Minu lugu
Mu teine laps oli selleks ajaks juba 8 kuune kui tundsin, et ma enam ei suuda.
Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Suur masendus, segadus, tuimus, ärrituvus,
nutmine ja unetus kurnasid mind täielikult. Kõige hullem oli tunne, et vihkan oma
lapsi, ei talu abikaasat ja kodu on koormaks. See kõik ajas hullumise piirile.
Mu tujud olid väga kõikuvad, nutsin iga väiksema asja peale, vihastasin ja ei
tahtnud kellegiga suhelda. Igal õhtul tipnes väsimus ja kurnatus tugeva peavaluga.
Minu migreeni- ja paanikahood algasid alati käte suremise tundega ja see oli minu
päästikuks, et hakkab jälle pihta. Sulgusin endasse. Lukustasin end pimedasse
tuppa ja ei tahtnud kedagi näha. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Tavalised
valuvaigistid mind ei aidanud ja lõpuks pöördusin abi saamiseks perearsti poole.
Perearst saatis psühholoogi vastuvõtule kus ma suurem osa ajast ainult nutsin ja ei
saanud sõnagi suust. Diagnoosiks depressioon. Peavalude uuringuks saadeti
Tallinnasse MRT-sse (sel ajal (1999a) Pärnus sellist masinat ei olnud). Olin haiglas
uuringutel vist 4 päeva, midagi füüsilist ei leitud kuid diagnoositi depressiivne
migreen. Öeldi, et raviks on tugevad spetsiaalsed valuvaigistid. Tänaseks päevaks
ma muidugi tean, et valuvaigisti ei ravi haiguse põhjust vaid kustustab ainult
tagajärje ehk kaotab valu. Põhjus jääb ja sellesse ei süübinud keegi.
Tundus tühine ravi, et miks ma olin nii kaua kannatanud kui üks väike tabletike
pühib kõik mu mured hetkega. Mis siis ikka, eks arst tea ju kõige paremini.
Ma olin nende tablettide peal 7 aastat. Praegu mõelda, et jube, mind vist unustati
ära. Vähemalt ei kannatanud ma migreenihoogude all mis niitsid mind mitu korda
nädalas ja kestsid 1-2 päeva. Keegi kordagi ei küsinud, miks ma võisin
depressiooni langeda. Kõige kurvem selle loo juures on see, et ma ei mäleta mitte
midagi oma lapse kasvamisest- tema esimesi samme, esimesi sõnu, lasteaeda-
mitte midagi. Kui praegu vaatan vanu fotosid, siis need oleks nagu kellegi teise
elust.
Ja siis miski minus murdus, sain aru, et ma ei saa nii jätkata, võtsin vastutuse oma
tervise eest endale ja jätsin päevapealt rohud võtmata. Tahtsin tunda tundeid ja
mäletada kõike oma elust. Mäletan maailma ärkamist, kõik muutus värviliseks ja
tulid helid, ma hakkasin jälle nägema elu ilu enda ümber ja kogema tundeid- nuttu,
naeru, rõõmu, armastust jne. Ma hingasin jälle. See kestis mõned kuud ja jälle
hakkas ligi hiilima vana tuttav masendus. Tulid tagasi paanikahood ja migreenid.
Istusin siis laua taha, võtsin valge paberi ja tõmbasin pliiatsiga pikuti joone. Ühele
poole kirjutasin kõik mis mul oli umbes aasta ennem depressiooni langemist ja
teisele poole kõik mis mul oli pärast diagnoosi saamist. Tulemus oli jahmatav.
Pärast diagnoosi saamist oleks ma pidanud olema kordades õnnelikum, sest me
perre oli lisandunud veel üks terve laps, me ehitasime oma kodu, käisime reisimas,
mehel oli töö mis võimaldas mul olla lastega kodune. Mis siis valesti oli?
Märksõna oli VABADUS. Ennem maja ehitama hakkamist elasime kesklinnas
korteris, nägin iga päev inimesi enda ümber ja suhtlesin palju. Sain jalgsi liikuda
igale poole. Ma olin vaba. Oma maja ehitasime äärelinna, tohutult suurele
kinnistule, naaber ainult ühel küljel ja seegi kaugel. Äkki oli mu ümber tühjus. Siis
tuli laps. 98-ndal aastal olid meil veel kollased liinibussid, millel kõrged trepid ja
treppide keskel käsipuud. Kuidas sa lähed üksinda käruga bussi??? Võisin ju ka
jalgsi linna kõndida aga tagasitee oleks pidanud ikka bussiga tulema. Võimatu
missioon. Seega tundsin, et olen lõksus. Mai ei saanud isegi toidupoodi, rääkimata
trennidest või ilusalongidest või sõbrannadest. Ja mis on lahendus? Rääkisin oma
abikaasaga ja ta mõistis minu muret. Ma sain omale väikese auto. Ongi kõik.
Lahendus oli oma liikumisvahend. Nii lihtne see ongi. Kui mõelda kõigele, millest
ilma olin jäänud selle 7 aasta jooksul: rikutud tervis, tundmata tunded, suutmatus
võtta vastu ja ka jagada armastust ja hoolida, unustatud vahepealne elu. Oleks siis
olnud keegi mu kõrval ja aidanud mul analüüsida mu elu. Aga ma ei kurda, tänu
sellisele eluetapile oskan elus alati näha suurt pilti ja keskenduda vajalikele
detailidele. Loodan, et minu lugu aitab kellelgi kiiremini endani jõuda.
Kindlasti ei ole minu esmaseks soovituseks kliendil tablettidest loobumine aga
nõustamisperioodi lõpuks võiks klient olla valmis ise ravimitest loobuma, et
aktsepteerida oma valikuid elus ja elada ning tunda täiel rinnal.
Minu teenused
Minu nõustamise põhivaldkond on depressioon ja selle erinevad liigid/varjundid.
Toimetulek, kui ise oled depressioonis ja/või kui pereliige on depressioonis.
Oled oodatud minu nõustamisele kui sinu elus on:
Toimetulek, kui ise oled depressioonis ja/või kui pereliige on depressioonis.
Oled oodatud minu nõustamisele kui sinu elus on:
- Depressioon
- Masendus
- Motivatsioonipuudus
- Meeleoluhäired
- Ülitundlikud lapsed ja noored
- Probleemsed teismelised
- Traumaatilised minevikusündmused
- Lahutus