Gerda Lemke

nõustamisvaldkond: erivajadusega laps, elukriisid

Töötan tunnihinna 30 €/h alusel. Pärnust kaugemale sõites lisandub ka transporditasu.

Minu lugu

Minu lugu sai alguse 25 aastat tagasi. Ootasin oma esimest last. Melissa oli väga oodatud laps. Olin noor, terve, tugev. Kõik oli kõige paremas korras. Põdesin raseduse viiendal kuul kergelt külmetushaigust ja see ei olnud midagi, mille pärast peaks muretsema. Ühel rutiinsel arstivisidiil selgus, et midagi on justkui korrast ära. Ja sellest päevast sai alguse minu elus täielikult uus peatükk. Edasi toimus kõik justkui unes. Tihtipeale tabasin end mõttelt, et äkki see siiski on uni. Kuid reaalsus vaatas mulle vastu läbi haiglaseinte, kuhu ma pidin jääma raseduse lõpuni. Melissa ellujäämine on suur ime mitte vaid meie pere jaoks, vaid ka tõenduspõhise meditsiini arvates. Olin Tartu haiglas parimate arstide käe all. Olin saanud ühtäkki patsiendiks, kellega toimus midagi väga segast ja imelikku, Oli suur võimalus, et laps ei jää ellu. Kõik näitajad olid väga halvad ja kõige halvem oli see, et arstid ei saanud aru miks. Mind uuriti ja küsitleti ja võeti välja suured paksud raamatud, Arstid uurisid neid hiliste õhtutundideni. Minu kerge külmetushaigus osutus parvogripiks. Kui nakatumine toimub raseduse ajal, võib tekkida loote aneemia ja/või loote vesitõbi ehk hüdrops. Minuga kahjuks nii oligi juhtunud. Igapäevased vereülekanded lootele said minu uueks reaalsuseks. Kõige selle juures valitsus suur teadmatus ja hirm, sest lootele tehtavad vereülekanded oli nii uus praktika, et see polnud veel Tartus kordagi õnnestunud. Kuid minuga läks õnneks! Ja Melissal sündis elusana.

Mida ma tundsin? Ma tundsin hirmu. Ja mingil põhjusel ka süütunnet. Kõige jubedam oli see hetk, kui ma vaatasin oma kõhtu ja mõistsin, et ma ei saa mitte kuhugile põgeneda. Sellel hetkel kattus kogu mu keha külma higiga, kõrvus hakkas kohisema ja süda läks pahaks. Täna sellele tagasi vaadates saan aru, et see oligi hetk, kus ma võtsin täieliku vastutuse endale, et saan hakkama. Ning minus käivitus ressurss, mis poleks ilma selle kogemuseta võibolla mitte kunagi aktiveerunudki  

Melissa sündis keisrilõikega üliraskes seisundis. Oli teadmatus ja oli segadus. Ma suutsin korraga olla vaid käesolevas hetkes. Täna mõtlen, et milline omamoodi vägevus see oli, täielik kohalolu hetkes! Ma ei mõelnud, mis toob homne või kuidas oli eile.

Üliraske seisund püsis veel päevi ja nädalaid. Me polnud Melissaga veel kordagi kohtunud, sest mina taastusin naistekliinikus ja Melissa võitles oma elu eest lastekliinikus. Kõik mis ma sain teha, olid igapäevased telefonikõned lastehaiglasse. Ja iga päev oli vastus sama: meil pole teile kahjuks mitte midagi uut öelda. Üks raskemaid momente oli kindlasti see, kui mulle, 20 aastasele noorele inimesele, anti otsustada. Kaaluda, kas on mõtet veel rakendada elustamist, kui olukord seda nõudma peaks. Minu vanemad juba rääkisidki kirstu tellimisest. Õnneks pöördus olukord ühel hetkel paremuse suunas ja rasked otsused langesid ära.

Edasine elu kujuneski mul (ning kujuneb siiani) erivajadusega lapse kõrval. See hõlmab lasteaeda, kooli ja nüüd ka igapäevast toetamist puuetega inimeste päevakeskuses. Puude taotlemist ja eestkostjaks olemist. Olen õppinud kui oluline on enda elu kohandamine uue olukorraga. Ning oskus seejärel eluga edasi minna vastavalt võimalustele. Olles kasvanud koos oma lapsega, siis tean, et absoluutselt kõigele on olemas lahendus. Olen pidanud silmitsi seisma bürokraatiaga. Püüdes alati säilitada rahu. Keerulisemad hetked jäävadki tegelikult hilisemasse aega, kus ma julgesin häält teha ja rääkida meie riigi kitsaskohtadest erivajadusega noorukite ja nende pereliikmete osas. Rääksin ka kohtujuristide põhjendamatust kiusamisest seoses eestkoste aruannete kontrolliga. Ühtäkki mõistsin, kuidas need inimesed, kes vajaksid riigi toetust ja abi, saavad selle asemel alandust ja kiusu. See oli hirmutav, kui palju inimesi minu poole pöördus ja oma abivaajadustest rääkis. Saadud tagasiside innustas mind edasi tegutsema. Pöörduma sotsiaalministri poole. Lõpuks kutsuti m mind ümarlauda, mis toimus siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi inimestega, sh ministritega. Osalesid ka erinevate linnade KOV-i töötajad, kohtunikud, juristid jne. Kohtumine näitas, et alati on mõtet julgelt rääkida, küsida abi ning pakkuda lahendusi. Lahendused tulid juba sügiseks. Nagu lubati. Kõik need üleelamised ja võitlused juhtisidki mind kogemusnõustajaks hakkama. Olen seda meelt, et kui mulle on antud see tugevus, ressurss ja julgus, siis see on isegi minu kohus ühiskonnas kaasa rääkida ja tegutseda.

Teenused

Minu nõustamise põhivaldkond on erivajadusega laps perekonnas  (lasteaia ja kooli aeg sh.), lapse eestkoste ja hooldajana toimetulek ning perekonna ja lähedaste toimetulek.

Oled oodatud  minu nõustamisele, kui Sind vaevab:

Mure korral võta minuga kindlasti ühendust!