Danel Bäärs

nõustamisvaldkond: sõltuvustest väljumine

Töötan tunnihinna 30 €/h alusel. Pärnust kaugemale sõites lisandub ka transporditasu.

Minu lugu

Avastasin alkoholi enda jaoks juba varakult, 16 aastaselt. Sealt edasi läks asi vahepeal päris hulluks, kuni sain aru, et nii päris elada ei saa. Kahekümnendates eluaastates muutsin alkoholi tarbimist nii, et nädala sees ei joonud, käisin vaid tööl. Reedel ostsin aga kotitäie viina ja kuni pühapäevani siis jõin. See reziim kestis aastaid. Kui kohtasin oma tulevast naist, abiellusin ja meile sündis ka tütar, siis jätkasin joomist samas vaimus. Mu abikaasa polnud joomise vastu, kuid selline mittesotsiaalne joomine, mis tähendas minu täielikku kustumist kogu nädalavahetuseks, oli talle raske katsumus. Lõpuks, umbes 10 aastat pärast meie ühiselu algust, otsustas ta pakkida asjad ja lahkuda. See kaotus pani mind veelgi enam jooma. Lootsin, et vähemasti tütar jääb minuga elama. Kui ex-naine tegi mulle selgeks, et ta võtab ka tütre endaga, lagunes mu psüühika täiesti koost. Hakkasin üha rohkem ka tööpäevadel tarvitama, sattusin purjuspeaga sõitmise eest mitmeid kordi politseisse ja kohtusse. Lõpuks, kui load olid läinud, pidin hakkama bussiga tööl käima, siis olin juba iga päev joobes. Kuni kaotasin töö. Ma ei suutnud enam ennast toita ega alimente maksta. Viimases hädas sai ex-naisele alimentide katteks loovutatud ka minu osa meie ühiskorterist. Mul polnud enam kusagil elada.

See sai pöördepunktiks. Sain aru, et olen sellise konksu otsas, et siit ma enam ise välja ei rabele. 2017 aastal otsustasin, et ainus viis üldse edasi elada, on sattuda olukorda, kus mind jõuga alkoholist eemal hoitakse. Niisiis tegin pommiähvarduse ja lootsin, et mind pannakse vangi. Politsei kuulas mu ära, ka psühhiaatrid rääkisid minuga pikalt, aga vangi mind siiski ei jäetud. Ma hoiatasin juba siis neid, et kui nad mind ja mu olukorra tõsidust ei mõista, siis teen teise pommiähvarduse veel. Aga nad ei võtnud mind piisavalt tõsiselt. Niisiis tegin teise pommiähvarduse ja sain aasta ja 10 kuud reaalset vanglakaristust.

Vanglas olid erinevad võõrutusprogrammid ja ei mingit võimalust alkoholi tarbida. Algas elu, mida olin endale ise soovinud. Elu alkoholita. Eeskujuliku käitumise eest sain välja juba 13 kuu pärast 2019 veebruaris. Siis, olles taas ise oma otsuste peremees, oli hetk, mil oleksin võinud uuesti komistada, kuid sattusin karsklaste juurde ja Samaariasse. Ma teadsin, et kui oleks niisama kuhugi sotsiaalmajja sattnud, oleks olnud palju raskem. Vajasin just sellist kristlikku keskkonda, kus ebamoraalsus nagu suitsetamine ja joomine oleks olnud välistatud.

Samaarias märgati, et olin väga pühendunud, motiveeritud, mitte nagu paljud, kes tulid tänavalt sinna. Mulle pakuti tööd, et kuni muud pole, võiksin seal teisi mehi jälgida, korda valvata. Tänaseni olengi nüüd seal olnud osakonna juhataja asetäitjana tööl.

Kõige paremaks läks siis kui läksin pärast vanglat Töötukassa abil kogemusnõustajaks õpppima. Meil oli tore ja lõbus seltskond. Tänaseks olen ise olukorras, kus võite minu kõrval juua palju tahate, mind jätab see emotsionaalselt täiesti külmaks. Kui te üle pingutate, lahkun lihtsalt ruumist.

Olen palju juurde õppinud ja valmis ka ise alkoholisõltuvusega maadlevaid inimesi aitama. Omaenda reaalse kogemuse põhjal. Ma tean, et ka kõige lootusetumatest olukordadest on väljapääs olemas ja välja pääsemine väärib pingutamist!

Minu teenused

Olen abiliseks ennekõike neile, kes on juba mõistnud, et nad on sõltlased ja on otsustanud välja rabeleda sellest armetust elust. Samuti oskan aidata alkohoolikute lähedasi, kellest sõltub palju. Kui tuled oma murega, siis paneme koos paika, mida, millise aja jooksul oleks arukas koos läbida nii, et minu kogemusest Sulle maksimaalselt kasu oleks! Ära värise! Alusta muutustega juba täna! Rääkimine teeb kõik palju kergemaks!

Mure korral võta minuga kindlasti ühendust!