Olen olnud 40 aastat süstiv diabeetik. Minu elu diabeetikuna algas 1979 aasta suvel Nõukogude armeest tagasi tulles. Diabeedist ei teadnud ma tollajal midagi. Suguvõsas ei olnud suhkruhaigeid, vähemalt minul puudus sellest teave.

Arusaam, et midagi on minuga teistmoodi, tuli paari kuu möödudes. Hakkasin tundma pidevat janu. Jõudu ja energiat, mis on omane noorele inimesele, jäi järjest vähemaks. Muutusin kõige suhtes tõrjuvaks ja apaatseks. Ärritusin kergesti, ei tahtnud suhelda ega teistega arvestada. Vedeliku tarbimise vajadus suurenes üllatava kiirusega. Olin suuteline ärajooma ööpäevas liitrite kaupa igat sorti vedelikke.

Kuna elasin Hiiumaal ja emal oli lehm, siis lemmikuks oli hapupiim. Suure vedelike tarbimise tulemusena oli vajadus pidevalt urineerida. Hakkasin jõudma arusaamale, et midagi on väga valesti.

Ema ja teiste lähedaste pealekäimisel nõustusin minema Kärdlasse arsti juurde. Haiglasse tuli minna jala. Vahemaa oli alla kilomeetri, kuid ma ei suutnud seda läbida. Puhkasin teeääres korduvalt, tee tundus lõputult pikk. Olin kohale jõudes täitsa läbi.

Haiglas tehti esimesed vereproovid. Tulemused olid sokeerivad – veresuhkur üle 33,0. Aparaat rohkem ei näidanud. Arstide otsus oli ränk – suhkruhaige. Maailm varises hetkega kokku. Miks selline asi minuga juhtus? Mida olin valesti teinud? Eesootav tundus väga tume ja masendav. Kuidas sellise haigusega elada ja toime tulla? Ma ei teadnud sellisest haigusest noore mehena midagi. Algasid vereproovide süvauuringud. Selgus tõsiasi – tuleb süstida insuliini ja seda elu lõpuni.

Diabeetikuna elatud aastad on möödunud tõusude ja mõõnadega. Insuliin, mida pean süstima on võrreldes algusajaga muutunud palju kvaliteetsemaks ja efektiivsemaks. Süstlad olid tollal klaasist ning nõelad suured ja jämedad. Neid tuli peale igat süsti keeta destilleeritud vees. Aastatega muutusid süstlad ühekordseteks. Pikapeale tuli arusaam – kui hoida veresuhkur kontrollli all, võib elada küll. Tähtsamaks muutus elukorralduse seadmine selliseks, et oleks võimalik end igas olukorras kontrollida ja süstida. Kella tundmine sai ülitähtsaks.

Sellise eluga kaasnevad paratamatult tagasilöögid. 1997 aastal oli infarkt. Kuna olin olnud aastaid kirglik suitsumees, tuli see tegevus lõpetada, kuid kehakaal hakkas vaikselt aga järjekindlalt tõusma. Kui lisada siia alkoholi tarvitamine ja vähene füüsiline koormus, oli tulemuseks tugev depressioon. Juhe hakkas kokku jooksma, ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Tundsin ennast kasutuna ja mittevajalikuna. Mulle määrati antidepressandid. Kuna olin skeptiline nende suhtes, siis lõpetasin nende võtmise ja otsustasin ise hakkama saada.

Siis suri parim sõber kopsuvähki. Nähes kui lühike võib elu olla, otsustasin mugavussoonist väljuda. Järgnevad aastad olen elanud põhimõttel, et minevikku ei saa keegi muuta. Olevikus toimetulek sõltub minu otsustest ja valmidusest oma haigusega hakkama saada.

Leian, et positiivsed mõtted aitavad elus toime tulla. Mind on nad aidanud. Inimene peab olema salliv teiste kaasteeliste suhtes, siis on kergem ka mõtestada maailma meie ümber. Virisemine ja teiste arvamuste mittekuulamine ei aita meid elus edasi. Enda käitumist ja suhtumist haigestumisel ei saa tänasesse päeva üle tuua. Noore inimesena oled ju maailma kõige tragem.

Võimalused diabeedi kohta infot saada on tänu internetile piiramatud. Tunne ainult huvi. Leian, et minu elukogemusest võiks teistelegi abi olla. Ole julge! Tule ja küsi!